Sügelus on üks sagedasemaid põhjuseid, miks koera või kassiga loomaarsti poole pöördutakse. Lemmik kratsib end tavalisest rohkem, lakub käppasid, hõõrub nägu, raputab pead või närib nahka. Mõnikord tekivad karvutud laigud, punetus, kõõm, koorikud või ebameeldiv lõhn.

Sügelus ei ole aga iseseisev haigus. See on sümptom, millel võib olla väga palju erinevaid põhjuseid.

Seetõttu ei ole kõige tähtsam küsimus „mida sügeluse vastu anda?“, vaid hoopis „miks loom sügeleb?“

Kui tugev on sügelus?

Kõigepealt tasub hinnata, kui palju sügelus looma tegelikult häirib.

Kerge sügeluse korral kratsib loom ennast aeg-ajalt, kuid söömine, mängimine ja magamine ei ole häiritud.

Mõõduka sügeluse puhul muutub kratsimine juba selgelt sagedasemaks. Loom võib palju käppasid lakkuda, kõrvu sügada või nahka närida.

Tugeva sügeluse korral võib loom ärgata öösel, katkestada söömise või mängimise ning tekitada kratsimise ja närimisega endale nahakahjustusi.

Loomaarsti jaoks on oluline teada ka seda, millal sügelus algas, kas see on hooajaline, millistes kehapiirkondades see esineb ja kas varem kasutatud ravi on aidanud.

Alustame kõige tavalisematest põhjustest

Meditsiinis kasutatakse vahel nn sebrareeglit:

Kui kuuled kabjaplaginat, mõtle kõigepealt hobusele, mitte sebrale.

Teisisõnu – enne haruldaste haiguste otsimist tuleb kontrollida kõige tavalisemaid põhjuseid.

Sügeleva koera või kassi puhul tähendab see eelkõige parasiitide, naha- ja kõrvainfektsioonide ning allergiliste haiguste hindamist.

Kirbud – neid ei pea nägema, et nad olemas oleksid

Üks levinumaid eksiarvamusi on:

„Minu kass ei käi väljas, tal ei saa kirpe olla.“

Saab küll.

Kirbud ja nende arengujärgud võivad sattuda eluruumidesse teiste loomade, inimeste, trepikodade ja erinevate esemete kaudu. Lisaks toimub suur osa kirbu elutsüklist mitte looma kehal, vaid ümbritsevas keskkonnas.

Kirbu hammustus võib mõnel loomal põhjustada väga tugeva allergilise reaktsiooni. Kirbuallergiaga loomale võib piisata isegi vähestest hammustustest, et vallandada tugev sügelus.

Seetõttu ei välista see, et omanik pole looma karvast ühtegi kirpu leidnud, veel kirbuallergiat.

Loomaarst võib otsida kirpe ja nende väljaheiteid spetsiaalse kammiga. Vajadusel kuulub diagnostika hulka ka korralik parasiiditõrje.

Parasiiditõrjevahend tuleb valida vastavalt loomaliigile, kehakaalule, vanusele ja eluviisile. Koertele mõeldud preparaate ei tohi omal algatusel kassidel kasutada, sest mõned koertele ohutud toimeained võivad kassidele olla mürgised.

Mitte ainult kirbud

Sügelust võivad põhjustada ka erinevad lestad, näiteks sügelislestad, kõrvalestad ja teised nahaparasiidid.

Neid ei pruugi palja silmaga näha ning diagnoosimiseks võib olla vaja nahakaabet, mikroskoopilist uuringut või muid diagnostilisi meetodeid.

Seetõttu ei ole tugeva või püsiva sügeluse korral mõistlik hakata kodus juhuslikult erinevaid šampoone ja ravimeid katsetama.

Sekundaarsed naha- ja kõrvainfektsioonid

Sügelev ja põletikuline nahk kaotab osa oma loomulikust kaitsevõimest. Selle tulemusena võivad nahal liigselt paljuneda bakterid või pärmseened.

Tekib nõiaring:

sügelus → naha kahjustamine → põletik ja infektsioon → veel tugevam sügelus.

Sellisel juhul võib nahk muutuda punaseks, rasuseks või ketendavaks ning tekkida ebameeldiv lõhn. Loom võib ennast veelgi intensiivsemalt kratsida ja lakkuda.

Sarnane protsess toimub sageli kõrvades. Korduv kõrvapõletik võib olla mitte ainult iseseisev probleem, vaid ka üks allergilise nahahaiguse tunnuseid.

Loomaarst saab naha või kõrva pinnalt võtta proovi ja uurida seda mikroskoobi all. Seda nimetatakse tsütoloogiliseks uuringuks ning see aitab otsustada, kas tegemist võib olla bakterite või pärmseente liigse paljunemisega.

Kas põhjuseks võib olla toit?

Jah, võib.

Toiduallergia võib koertel ja kassidel avalduda nahasügeluse, käppade lakkumise ning korduvate naha- või kõrvaprobleemidena. Mõnel loomal esinevad samal ajal ka seedetrakti sümptomid.

Ainuüksi sümptomite järgi ei ole aga võimalik kindlalt öelda, kas loom on mõne toidukomponendi suhtes allergiline.

Kõige usaldusväärsem diagnostiline meetod on korrektselt läbi viidud eliminatsioonidieet, mille jooksul saab loom kindlaksmääratud aja jooksul ainult loomaarsti valitud toitu.

See nõuab omanikult järjekindlust.

Kui loom saab dieedi ajal kasvõi aeg-ajalt maiustusi, närimiskonte, lauatoitu või teisi valke sisaldavaid lisandeid, võib kogu katse tulemus muutuda ebausaldusväärseks.

Pärast edukat eliminatsioonidieeti kasutatakse diagnoosi kinnitamiseks sageli varasema toidu kontrollitud taasandmist.

Atoopiline dermatiit

Kui parasiidid, infektsioonid ja teised võimalikud põhjused on hinnatud ning toiduallergia on vajadusel kontrollitud, võib üheks võimalikuks diagnoosiks olla atoopiline dermatiit.

See on krooniline allergiline nahahaigus, mille puhul võivad rolli mängida keskkonnas leiduvad allergeenid ja naha kaitsebarjääri häired.

Tüüpilised probleemsed piirkonnad võivad olla:

• käpad ja varbavahed;
• kõrvad;
• nägu;
• kaenlaalused;
• kubemepiirkond;
• kõhualune.

Mõnel loomal on sümptomid hooajalised, teisel esinevad need aastaringselt.

Oluline on mõista, et atoopilise dermatiidi diagnoosimiseks ei ole olemas ühte lihtsat vereanalüüsi. Diagnoos põhineb haiguslool, kliinilistel tunnustel ja teiste sügeluse põhjuste välistamisel.

Allergiateste võib teatud juhtudel kasutada allergeenide kindlakstegemiseks, näiteks allergeenispetsiifilise immunoteraapia kavandamisel, kuid positiivne allergiatest üksi ei tähenda veel atoopilise dermatiidi diagnoosi.

Kas allergiat saab ravida?

Kroonilise allergilise nahahaiguse puhul räägime sageli pigem haiguse kontrolli all hoidmisest kui lõplikust väljaravimisest.

Tänapäeval on veterinaarmeditsiinis mitmeid võimalusi sügeluse ja põletiku vähendamiseks. Sobiv ravi sõltub loomast, haiguse raskusest, kaasuvatest haigustest ja sellest, kas tegemist on ägeda ägenemise või pikaajalise probleemiga.

Raviplaani võivad kuuluda näiteks:

• regulaarne parasiiditõrje;
• sekundaarsete infektsioonide ravi;
• spetsiaalsed šampoonid ja nahahooldusvahendid;
• naha kaitsebarjääri toetamine;
• sügelust ja põletikku vähendavad ravimid;
• eliminatsioonidieet või sobiv pikaajaline dieet;
• oomega-3-rasvhappeid sisaldavad toidulisandid teatud juhtudel;
• allergeenispetsiifiline immunoteraapia.

Sageli annab parima tulemuse mitme meetodi kombineerimine.

Ravi valib loomaarst konkreetse patsiendi järgi. Eriti oluline on mitte kasutada omal käel antibiootikume, hormoonpreparaate ega teisele loomale määratud ravimeid.

Miks antibiootikumi alati ei anta?

Punetav, sügelev või halvasti lõhnav nahk ei tähenda automaatselt, et loom vajab antibiootikumi.

Kõigepealt tuleb hinnata, kas bakteriaalne infektsioon üldse esineb. Selleks on väga kasulik naha tsütoloogiline uuring.

Kui antibiootikum on tõepoolest vajalik, valitakse ravim ja ravikuuri pikkus vastavalt infektsiooni iseloomule. Korduvate või halvasti ravile alluvate infektsioonide puhul võib vaja minna bakterikultuuri ja antibiootikumitundlikkuse uuringut.

Antibiootikumide põhjendamatu kasutamine soodustab antibiootikumiresistentsuse teket ning võib muuta tulevaste infektsioonide ravi keerulisemaks.

Nahahooldus on samuti ravi osa

Nahk ei ole lihtsalt karva all olev „kate“. See on organismi oluline kaitsebarjäär.

Allergilise nahahaiguse korral võib see barjäär olla kahjustunud. Seetõttu võivad õigesti valitud šampoonid, niisutavad ja nahabarjääri toetavad vahendid olla ravi oluline osa.

Ka asendamatud rasvhapped, eriti oomega-3-rasvhapped, võivad teatud patsientidel toetada naha normaalset funktsiooni. Neid ei tasu siiski käsitleda imeravimina – nad on vajadusel üks osa terviklikust raviplaanist.

Mõnikord ei ole sügeluse põhjus allergia

Kuigi parasiidid, infektsioonid ja allergilised haigused on väga sagedased, võivad nahamuutuste taga olla ka muud probleemid.

Näiteks võivad karvakadu ja nahamuutusi põhjustada hormonaalsed haigused, autoimmuunhaigused, seeninfektsioonid ja mitmed harvem esinevad dermatoloogilised haigused.

Eriti oluline on põhjalikum diagnostika juhul, kui loom kaotab karva, kuid ei sügele.

Sellistel juhtudel võib loomaarst soovitada vereanalüüse, hormoonuuringuid, seenekülvi, nahabiopsiat või muid uuringuid.

Mida saab omanik ise jälgida?

Enne loomaarsti visiiti tasub tähele panna:

• millal sügelus algas;
• kas probleem on hooajaline;
• milliseid kehapiirkondi loom kõige rohkem sügab või lakub;
• kas loom raputab pead või sügab kõrvu;
• kas nahal on punetust, koorikuid, kõõma või ebameeldivat lõhna;
• millist parasiiditõrjet ja millal viimati kasutati;
• mida loom igapäevaselt sööb;
• milliseid maiuseid, närimistooteid ja toidulisandeid ta saab;
• kas kodus on teisi sügelevaid loomi;
• kas ka mõnel pereliikmel on tekkinud nahaprobleeme;
• milliseid ravimeid või nahahooldusvahendeid on juba proovitud ja milline oli nende mõju.

Telefoniga tehtud fotod nahakahjustustest võivad samuti olla väga kasulikud, eriti kui sümptomid vahepeal muutuvad.

Millal tuleks kindlasti loomaarsti poole pöörduda?

Loomaarsti konsultatsioon on vajalik, kui sügelus kestab, kordub või muutub tugevamaks.

Kiiremini tuleks abi otsida siis, kui loom:

• kratsib või närib naha katki;
• ei saa sügeluse tõttu magada;
• muutub rahutuks või loiuks;
• nahale tekivad märjad või mädased piirkonnad;
• nahk muutub väga punaseks, valulikuks või halvasti lõhnavaks;
• kõrvast tuleb eritist või loom hoiab pead viltu;
• tekib näo või koonu äkiline turse;
• tekivad hingamisraskused või muud kiiresti arenevad sümptomid.

Kõige tähtsam on leida põhjus

Sügeluse ravi võib vahel tunduda pika protsessina. Ühel visiidil ei ole alati võimalik lõplikku põhjust kindlaks teha.

See ei tähenda, et diagnostika ei tööta. Dermatoloogias tuleb sageli liikuda samm-sammult:

anamnees ja naha ülevaatus → parasiitide kontroll → tsütoloogia ja vajadusel muud nahauuringud → sekundaarsete infektsioonide ravi → vajadusel eliminatsioonidieet → allergilise nahahaiguse hindamine ja pikaajalise raviplaani koostamine.

Selline süsteemne lähenemine aitab vältida olukorda, kus loom saab järjest erinevaid ravimeid, kuid sügeluse tegelik põhjus jääb leidmata.

Ja veel üks oluline asi: ärge oodake, kuni loom on end veriseks kratsinud. Mida varem sügeluse põhjus välja selgitatakse, seda lihtsam on tavaliselt nahapõletikku kontrolli alla saada ning taastada lemmiku normaalne enesetunne.

Terve nahk tähendab vähem sügelust, vähem põletikke ja märksa mugavamat elu nii lemmikule kui ka tema omanikule.