Hiljuti nägin filmi, kus räägiti, et teadlased on avastanud kodukassi geeni.

Ausalt öeldes kahtlustasin ma selle olemasolu juba ammu.

Kuidas muidu seletada seda, et üks tänavalt leitud kassipoeg leiab esimest korda korterisse sattudes kohe liivakasti üles ja kasutab seda sellest päevast alates eksimatult, teisele aga ei suuda sa terve elu jooksul selgeks teha, et esikuvaip on mõeldud pisut teistsuguseks otstarbeks?

Kui palju kordi on minult küsitud:

— Kuidas õpetada kass liivakastis käima?

Ja kui palju on kassiomanikke, sama palju on ka meetodeid.

Mõni paneb liivakasti sinna, mille kass ise tualetiks valis, ja hakkab seda siis tasapisi õigesse kohta nihutama. Mõni paneb „keelatud” kohtadesse toitu lootuses, et kass ei taha oma söögikohta reostada. Mõni ostab feromoone, peletusvahendeid ja kõikvõimalikke „antigadiine”. Mõni proovib heaga, mõni aga kasutab vana kooli meetodit ja üritab kassi ninapidi loiku toppides kasvatada.

Tuleb välja, et tegelikult on kõik palju lihtsam.

Geen on olemas — vedas.

Geeni pole — vabandust väga.

Kasse on minu elus olnud palju.

Oli üks õues käiv kass, kes võis terve päeva väljas veeta, siis koju tulla ja ukse juurde loigu teha. Ma kannatasin seda päris kaua. Aga ühel päeval tõmbas ta potist lihatüki välja, näris seda natuke ja viskas siis potti tagasi.

See käis juba üle minu jõu.

Oli ka tõupuhas pärsia kass. Ta toodi eutanaasiale, mul hakkas temast kahju ja võtsin ta endale. Üsna kiiresti selgus küll, et eelmised omanikud teadsid tema iseloomust ilmselt natuke rohkem kui mina. Diivani alt tuli ta välja ainult sööma ja tualetti.

Lõpuks leidsime talle siiski uue kodu.

Ja siis tulid nemad.

Need õigete kodukassi geenidega.

Esimene oli Trjuša.

Poeg leidis ta tänavalt, kui ta oli alles päris pisike. Keset lompi istus umbes kahekuune kassipoeg. Poeg kõndis edasi — kassipoeg lihtsalt läks talle järele.

Räägitakse, et sellistes loomades elavad meie lahkunud esivanemate hinged ja neid ei tohi ära ajada.

Meie ei ajanudki.

Liivakasti leidis Trjuša kohe üles ja valju nurrumisega andis teada, et uus elukoht sobib talle suurepäraselt.

Tol ajal elas meil veel Sandy — suur marmorivärvi kolli. Väikese kassi ilmumisse suhtus ta täiesti rahulikult. Varsti magasid nad juba kõrvuti ja tundus, nagu oleks see alati nii olnud.

Kevadel sõitsime aiamaale ja otsustasime Trjuška kaasa võtta. Kuni meie mullas kaevasime, keerles tema kogu aeg jalus.

Hakkasime koju minema — kassipoega pole.

Otsisime, hüüdsime — ei midagi.

Panime kuulutused üles. Mõtlesime, et ehk leiab keegi ta üles ja võtab enda juurde.

Mõne päeva pärast sõitsime uuesti kohale.

Trjuša istus ukse ees.

Kõhn, õnnetu ja kaelas puuk, mis oli peaaegu tuvimuna suurune.

Meil oli kadunud tütre tagasituleku üle tohutult hea meel.

Kaks kuud hiljem tõi ta ilmale pojad.

Nii et ega ta niisama kadunud olnud.

Kassipoegadega on alati üks ja sama lugu. Alguses rõõmustad, kui imelised nad on, ja siis algab: kuhu nad kõik panna?

Üks läks Tallinnasse. Teisele leidsime samuti kodu, kuid mingil põhjusel toodi ta tagasi. Ma isegi solvusin. Kuidas nii — meie kassipoeg ei sobinud kellelegi?

Pole midagi.

Leidsime kodu ka talle.

Pärast seda lasime Trjuša steriliseerida. Üllatustest meile piisas.

Teisena tuli Marsik.

Tema võttis enda juurde noorem poeg. Üks naine tõi läbivaatusele kaks kassipoega ja need olid, võiks öelda, üks suur samblik. Spetsiaalse lambi all helendas kassipoeg nagu jõulupuu.

Lõpuks nakatusid kõik. Selle loo käigus läksid korterist prügimäele nii diivan kui ka vaip ja varsti tuli teha ka remont.

Marsikut pügasime, pesime ja ravisime. Siis võttis ta kaalus juurde, muutus ümaramaks, kasvatas ilusa kasuka selga ja temast sai suurepärane must kass, kaenlaalustes pruunikas helk.

Suur, aga sugugi mitte paks.

Üksainus lihaste hunnik.

Alguses oli ta puhtalt toakass. Katsed teda suvel „murule” viia ei tekitanud temas minu meelest erilist vaimustust.

Kodus seevastu vallutas Marsik kogu olemasoleva ruumi.

Eriti vertikaalse.

Kass vajab tegelikult palju rohkem ruumi kui koer. Kui ma õigesti mäletan, kuulub Konrad Lorenzile suurepärane mõte: korter on koera jaoks suur kuut, aga kassi jaoks väike puur.

Ja Marsik püüdis seda puuri kasutada kõigis kolmes mõõtmes.

Marsiku ja Trjuša suhteid võis lõputult jälgida.

Trjuša oli hell kass. Võtsid ta sülle, kallistasid — ja ta otsekui sulas sinu sisse. Haaras käppadega ümbert kinni ja võis niimoodi lõputult lamada, vaikselt nurrudes.

Marsik oli hoopis teistsugune.

Sülle tuli ta ainult siis, kui ise tahtis. Ta võis kaua rinnal või kaela peal lamada, teda võis silitada, sügada ja temaga juttu rääkida.

Aga proovi ainult teda tugevamalt enda vastu suruda — kõik.

Vabadust papagoidele!

Rabeleb lahti ja läheb minema.

Seevastu saatis ta mind igal hommikul tööle.

See oli rituaal.

Marsik läks ukse juurde, sirutas käpad lingi poole:

— Noh, tee lahti.

Kui ma viivitasin:

— Mjäu-mjäu-mjäu!

Teen ukse lahti. Marsik astub trepikotta, teeb seal ringi ja tuleb koju tagasi.

Kohustus täidetud.

Trjuša eest hoolitses ta samuti. Lakkus tema kõrvu, pani käpa ümber ja tõmbas enda vastu.

Trjuša karjus samal ajal nii, nagu oleks saabunud tema viimane tund, rabeles lahti ja jooksis minema.

Igapäevaelus eelistasid nad siiski teatud distantsi hoida. Magasid voodi eri nurkades. Talvel ronisid mõlemad teki alla — välja paistsid ainult pead.

Peale kasside oli meil veel kaks väikest chihuahua’t — Busja ja Šurik.

Meie kodune hierarhia oli üsna range.

Trjuša oli vanim. Tema koeri lihtsalt ei märganud.

Siis tulid Busja ja Šurik.

Ja kõige suurem, kuid samas kõige noorem Marsik sattus millegipärast selle süsteemi kõige alumisele astmele.

Kui Marsik vaatas Šurikut viltu või, hoidku jumal, hüppas diivanilt tema poole, tormas Busja raevukalt kaaslast kaitsma ja kogu kari ajas tohutu kassi minema.

Ükskord mängisid Marsik ja Busja jõllitamisvõistlust.

Marsik lamas, peites end plüüsist härja taha, ja vaatas Busjat.

Kaua.

Pingsalt.

Närvidele käivalt.

Busja alguses urises.

Siis urises kõvemini.

Lõpuks sai kannatus otsa ja ta sööstis kiljudes rünnakule.

Marsik istus selleks ajaks juba aknalaual.

Busjal oli üldse üsna keeruline saatus.

Ta polnud veel aastanegi, kui vigastas silma — kas jäi kibuvitsaokka otsa või torkas teda mõni muu terav taim.

Silm läks põletikuliseks. Püüdsime põletikku ravida ja maha võtta, kuid sellest oli vähe abi.

Pöördusin Eestis kolleegide poole, sealhulgas silmaarsti poole.

— Võtame silma välja. Siis õmbleme kinni ja kõik saab korda.

Ma vastasin:

— No silma välja võtta oskan ma ise ka. Silmaarsti juurde tulin ikka lootuses, et te pakute midagi huvitavamat.

Lõpuks võtsime Busja kaasa ja sõitsime Peterburi Sotnikovi kliinikusse.

Seal paigaldati talle silmaprotees.

Tulemus oli hämmastav. Pärast operatsiooni oli Busjat väliselt peaaegu võimatu täiesti tervest koerast eristada. Ainult ereda päikese käes võis erinevust märgata: terves silmas oli näha valgust peegeldav lääts, proteesiga silm jäi aga ühtlaselt tumedaks.

Busja ise ei paistnud ühe silma puudumist üldse mingiks tõsiseks probleemiks pidavat. Ta orienteerus ruumis suurepäraselt, jooksis, mängis, kihutas mööda maja ringi ja jätkas meie kirju seltskonna üle korra pidamist.

Ja kui keegi otsustas Šurikule liiga teha, ei takistanud ühe silma puudumine tal vähimalgi määral otsekohe sekkumast.

Aga Šurik oli täiesti omaette nähtus.

Teate, millega ta südame võitis?

Ta ei tulnud lihtsalt sinu juurde ega pannud pead rinnale. Ta keeras oma väikese pea küljele, surus selle vastu sind ja vaatas otse silma.

Kunagi tekkis küsimus, kas Šurikule ei peaks uut kodu otsima. Tema iseloom oli, pehmelt öeldes, keeruline. Ta oli kodus kõik nurgad täis pissinud ega jätnud vahele ühtegi läikivat eset — olgu selleks vannitoakaal või garderoobi peegeluks.

Pärast järjekordset sellist pahandust arutasime jälle, et võib-olla tuleks talle uus kodu leida.

Šurik tuli meie juurde.

Surus oma väikese pea vastu rinda.

Vaatas silma.

Ja naine ütles pisarsilmil:

— Ei. Ma ei suuda teda ära anda. Kes veel oskab niimoodi ligi pugeda?

Küsimus oli otsustatud.

Šurik jäi.

Tal oli epilepsia. Vanusega hakkas ka süda järele andma ja tekkis köha.

Ühel päeval otsustasin talle rohtu anda. Pudistasin väikese tüki tabletist kanaliha peale — tablett oli maitsestatud ja närimistablett, peaks ju ära sööma.

Hommikul vaatan: kana on ideaalselt ära söödud.

Aga tilluke tabletitükike on hoolikalt alles jäetud.

Seevastu peaaegu terve tablett, mis oli lauale jäänud, oli kadunud.

Kes sõi?

Küsimus oli üldiselt retooriline.

Kes meil mööda laudu ringi hüppab?

Lišai.

Mõtlesin, et sellise annuse peale sureb ta tahhükardiasse.

Ei midagi.

Lamas rahulolevalt.

Nii ilmus meie perre veel üks kass.

Kui Marsik oli meie juures lõplikult sisse elanud, hakkas pojal ilmselt igav. Ta võttis varjupaigast järjekordse samblikuga kassi. Siis alustas remonti ja Lišai kolis meie juurde.

Marsikuga jagasid nad alguses territooriumi tänavareeglite järgi.

Karvatuuste lendas, kusjuures peamiselt Marsiku omi.

Ajapikku harjusid nad teineteisega. Magasid juba rahulikult kõrvuti, nagu poleks nende vahel kunagi mingeid lahkhelisid olnudki.

Aga niipea kui ärkasid, algasid võidujooksud mööda kõiki vertikaalpindu.

Vaene Marsik jäi sellest elust lausa näost kõhnemaks.

Suvel viisime kogu seltskonna suvilasse. Selleks ajaks oli krundi ümber juba võrk tõmmatud ja meie arvasime naiivselt, et kasside jalutamise küsimus on lahendatud.

Kus sa sellega.

Lišai jaoks polnud võrk takistus, vaid nuputamisülesanne.

Kord ronis ta kirsipuu otsa ja hüppas sealt üle aia. Kord vajutas end vastu maad lapikuks ja imbus mingil täiesti uskumatul moel värava alt läbi.

Ja siis läks oma asju ajama.

Asjad olid tõsised.

Hiired. Mutid. Jaht.

Saagi tõi Lišai alati trepile — ilmselt pidas vajalikuks perele tehtud tööst aru anda.

Või tahtis lihtsalt näidata neile kasututele inimestele, kuidas tegelikult toitu hangitakse.

Üldiselt oli ta hell, tark ja täiesti suurepärane kass.

Ja sõltuvalt käitumisest kutsusime teda erinevalt: kord Ljošaks, kord Lešiks, kord Lišaiks.

Viimane nimi polnud talle ilmselt eriliste teenete eest antud.

Ka tualetiga tekkis suvilas huvitav lugu.

Võiks ju arvata, et terve krunt on ümberringi. Vali ükskõik milline põõsas ja palun väga.

Ei.

Linnakodanikud nõudsid harjumuspäraseid mugavusi.

Pidime panema õue katuse alla liivakasti ning kokkuhoiu mõttes valasime kassiliiva asemel sinna tavalist liiva.

Hiljem harjusid kassid suvilaga ja avastasid kasvuhoone.

Seal meeldis neile kohe päriselt.

Muld oli pehme, kuiv ja kohev. Kaevata sai nii palju, kui hing ihkas.

Meie ettekujutus kasvuhoone otstarbest erines küll mõnevõrra kasside omast, kuid neid ümber veenda oli juba hilja.

Mulle tundub üldse, et inimese ja looma vahelise usalduse üks kõrgemaid astmeid on see, kui kass või koer heidab sinu ette selili ja lubab kõhtu silitada.

?

Sel hetkel on loom täiesti kaitsetu.

Ta justkui ütleb:

ma tean, et sa ei tee mulle midagi halba.

Ja kui tuled koju ning kõik sinu loomad kukuvad üksteise järel sinu ette, kõhud taeva poole — silita! — saad aru, et selles kodus on kõik õigesti.

Tähendab, siin armastatakse.

Aastad möödusid.

Esimesena kadus Trjuša.

Ma olen tema peale siiani natuke solvunud.

Nagu tavaliselt, viisime kõik suveks suvilasse. Trjuša elas, jalutas, käis oma kassiasju ajamas ja tuli alati tagasi.

Aga ühel päeval ei tulnud.

Me ootasime.

Otsisime.

Panime kuulutusi.

Küsisime naabritelt.

Keegi polnud midagi näinud.

Mis temaga juhtus, seda ma teada ei saanudki.

Mõnikord mõtlen, et ehk võttis keegi ta lihtsalt endale. Ta oli väga ilus kass. Ma tahan uskuda just seda versiooni.

Et ta elas kusagil veel palju aastaid.

Lihtsalt teiste inimestega.

Siis hukkus Busja.

Naabri koer jooksis meie krundile, sööstis talle kallale ja hammustas ta sõna otseses mõttes pooleks.

Kõik juhtus kohutavalt ja kiiresti.

Pärast seda ehitasime krundi ümber korraliku aia.

Aga Busjat see enam kaitsta ei saanud.

Pärast tema surma võtsime veel ühe väikese chihuahua, kes on temaga väga sarnane.

Ja sel talvel suri Šurik.

Seesama Šurik, kellele me kunagi täispissitud nurkade pärast uut kodu otsida mõtlesime.

Seesama, kes oskas panna pea sulle rinnale, keerata selle küljele ja vaadata otse silma.

Ta elas väga pika elu.

Vana, nõrga ja haigena klammerdus ta ikkagi viimase hetkeni elu külge.

Ta tahtis elada.

Ja meie olime tema kõrval.

Nüüd on sellest kunagisest suurest seltskonnast alles Marsik ja väike chihuahua.

Marsik saab sel aastal neljateistkümneaastaseks.

Neliteist aastat on kassi jaoks juba üsna väärikas vanus.

Aga proovige seda Marsikule seletada.

Terve suve elab ta meiega suvilas ja peab kogu krunti oma isiklikuks territooriumiks.

Seesama kass, keda me kunagi „murule” viisime ja kes ei osanud selle muruga midagi peale hakata, läheb nüüd õhtuti jahile.

Vihm?

Ja siis?

Tuul?

Mis vahet seal on?

Hiired, karihiired, vahel isegi linnud ilmuvad regulaarselt trepile kui aruanne tehtud tööst.

Halva ilmaga istub Marsik ilmselt kusagil maja all varjus.

Täiesti vaikselt võib seal istuda.

Aga piisab sellest, et keegi toas üle põranda kõnnib — ta kuuleb.

Ja peaaegu kohe kostab ukse tagant:

— Mjäu!

Ma tulin.

Laske sisse.

Tuleb tuppa, märg, vahel porine, öö läbi jumal teab kus ringi kolanud.

Sööb.

Soojendab end.

Ja siis läheb voodisse.

Teki alla.

Nagu poleks mingit öist metsa, jahti, vihma ega tuult just olnudki.

Pärast Busja hukkumist elas naine seda väga raskelt üle. Ka Šurikul oli ilma temata ilmselgelt igav.

Nii võtsime veel ühe väikese chihuahua.

Nime üle me kaua ei mõelnud — temast sai samuti Busja. Seda enam, et ta oli esimese Busjaga hämmastavalt sarnane.

Šurik elas koos temaga veel mitu aastat. Pärast tema lahkumist jäid meie kunagisest suurest ja kirjust seltskonnast alles kaks — Marsik ja uus Busja.

Nüüdseks on nad juba umbes viis aastat kahekesi elanud, kass ja koer, ning kohustused on omavahel üsna mõistlikult ära jaganud.

Busja valvab maja. Piisab sellest, kui keegi krundile läheneb, ja kohe kostab haukumist. Ükski mööduja ei jää märkamata.

Marsik vastutab jahipidamise eest.

Õhtuti läheb ta oma asju ajama ning hommikuti ilmuvad aeg-ajalt trepile hiired ja karihiired.

Aga saak on saak ja võõras kauss on ikkagi maitsvam.

Piisab sellest, kui Busja korraks selja pöörab, ja meie suur suvilakütt on kohe tema kausi juures, söömas asjalikult ära koeratoidu jääke.

Kohustuste jaotus on kohustuste jaotus, aga head võimalust ei maksa ju raisku lasta.

Mõnikord helistatakse mulle ja küsitakse:

— Kas te loomi eutaneerite?

Ma küsin:

— Mis juhtus?

— Ega midagi erilist… Ta on lihtsalt juba vana. Kõnnib halvasti.

Ja sellest ma aru ei saa.

Kuidas — vana?

Ja siis?

Ta on ju sõber.

Ta on pereliige.

Ta on elanud sinu kõrval kümme, viisteist, vahel kakskümmend aastat.

Kui ta oli noor ja ilus, armastasid sa teda. Kui ta jooksis, mängis, sind ukse juures tervitas ja sinu voodisse ronis — siis oli ta sulle vajalik.

Aga siis jäi ta vanaks.

Hakkas aeglasemalt kõndima.

Halvemini nägema.

Võib-olla ei jõua enam alati liivakasti. Tal on raske diivanile hüpata. Nüüd vajab ta rohkem tähelepanu, rohkem kannatlikkust, vahel ravimeid, vahel abi.

Ja just nüüd, kui ta on nõrgaks jäänud ja sõltub sinust rohkem kui kunagi varem, tahad sa temast lahti saada?

Me oleme Marsikuga nii palju aastaid koos elanud, et sööme peaaegu ühest kausist.

Ma mäletan teda noorena.

Mäletan, kuidas ravisime seda väikest samblikuga kassipoega. Kuidas temast kasvas tohutu must lihaste hunnik. Kuidas ta mind hommikuti ukseni saatis. Kuidas ta Lišaiga mööda korterit kihutas. Kuidas ta esimest korda suvilasse sattus.

Ta on elanud meie kõrval tohutu tüki meie elust.

Ja kunagi tuleb päev, mil ta ei suuda enam õhtul jahile minna.

Siis võib-olla päev, mil ta ei jaksa enam voodisse hüpata.

Siis tõstan mina ta sinna.

Sest kunagi usaldas tema oma elu meie kätte.

Ja usaldus ei ole leping, mis kehtib ainult seni, kuni oled noor, terve ja mugav.

Kõige tähtsam on see just lõpus.

Vanadus ei ole põhjus, et lakata olemast perekond.